Külli:
Päev algas väga ebaharilikult vara: äratus kell 6.
Pärast tohutuid katsumusi Tartusse Tiigi ühika ette
jõudes (enne 10t) ootas ees pettumus, kuna silma hakkas ainult
üks pikem blond matik, vist Jaanus. Tegelik matkaseltskond koosnes
aga 9st tudengist - Anton, Kati, Külli, Tuuli, Jaanus (ratastega) ja
Reigo & Janek (autoga). Teekond Võrusse oli muidugi täis ohte,
kaasa arvates erinevate rataste katkiminekud & parandamised. Anton pakkus
välja, et keskmine kiirus võis olla 15 mk/h. Ühe
10-kilomeetrise lõigu peal oli tohutult künkaid ja siis seal
oli maksimaalne kiirus vist küll 40 km/h. Esimene pikem peatus oli
Karilatsi talurahvamuuseumis. Seal sai kõikvõimalikud paigad
läbi käbi kolatud, kaasa arvatud vaestemaja ja tuuleveski.
Kaetasime üle ka vanad automobiilid - nt. üks eriti vana Benz.
Põlva maakonna makett oli üks huvitavamaid asju. Seal sai ka
meie marsruut pisut selgemaks.
Jaanus:
Eile, st. esimene matkapäev, oli tige. Väljasõit hilines
tunni võrra, paar laisemat tüüpi sõitsid autoga ja
viisid ka raskema tavaari kaasa (mina jäin kogu oma elutähtsast
varustusest nagu ujukad & etc. ilma). No ja hakkasime Võru linna
poole kütma - noh egas midagi - tige sõit oli; päike
paistis aegajalt ja Taevaskoja vaatasime ka üle - oli vana koha peal.
Muuseas käisime ka mingis muuseumis. Nati aja pärast olimegi
Võrus. Seal ühines meie püha üritusega veel mitu
tüpi nagu Marta (Martin). Tõmbasime siis lõbusas
meeleolus Marta aiamaale, kus selgus, et White Horse'i on peaaegu
piiramatus koguses ..., sauna tegime ka, ... öö oli
kohutavalt
palav, pealegi oli piiratud eluruum ülerahvastatud, a muidu oli hea
küll.
PS. Sorry aga ma ei lisa kuupäevi ja kellaaegu, ilma nendeta on etem. Punkt. (toimetaja lisamärkus : Sorry Suss aga mina panin, muidu poleks midagi aru saand :) ).
Anton:
Kell 10.07
Nagu kõrval rahvas mainis: "Paganama hea koht küll" -
arvatagi, käis see Paganamaa kohta.
Kirjutangi nüüd paari reaga eilsest päevast ja sellest,
kuidas me siia jõudsime.
Pühapäeva hommikul oli enamik rahvast suht aeglased
tõusma - teadagi, diskomuusika, mida Reigo nautis ja teisi kah
sellest huvituma püüdis sundida, aga rahvale ei meeldinud see
sugugi. Enamus soovis peale sauna rahulikult magada. ööbisime ju
Martini suvilakrundi majakeses ja seega ei old külma ega telgimuret.
Varasemad töusjad (Tuuli ja keskised veel) käisid poes ja ostsid makarnoe ja konserve, millest valmis maitsev hommikusöök.
Kui köht täis pungitud oli, siis korjati kodinad kokku ja topiti autosse ja lepiti autosöitjatega järgmine kokkusaamiskoht kokku - selleks sai Haanja.
Haanjasse jõudsime ilma igasuguste viperusteta. Käisime ära Suurel Munamäel ja põrutasime edasi Rõuge poole. Siinkirjutaja koos Tuuliga jäi teistest natuke kauemaks kohmitsema ning nii me nad silmist kaotasime. Sellest said alguse ka meie esimesed viperused. Kohe tee hargnes - meie valisime (õigemini mina õnnetu valisin ja Tuuli ühines minuga) vasakpoolse teeharu, kuigi teised olid sõitnud parempoolset teed mööda. Kui olime natuke aega sõitnud, võis juba üsna kindlalt aru saada, et ülejäänud seda teed mööda ei sõitnud. Aga ega me tagasi ka ei viitsinud minna - nii mõnedki langused olid juba seljataga. Kütsime aga edasi; vahepeal küsisime teed kohalikelt. Tallasime pedaale ja jätsime seljataha üha enam jubedat kruusateed. Oli meeldivaid langusi, mis Võrumaa teedele nii omased ju on. ühel sellisel iseäranis pikal ja suure kaldega teel kogusime ligi 40 km/h - kes mõtleski sellisel ajal pidurdada - ja siis see juhtuski - selsamal salakavalal kruusatee langusel TUULI KUKKUS! Kannatada said nii ratas, kui Tuuli, kuigi oleks võinud palju hullemini minna. Tuulil oli nahk mitmest kohase (nina, jalg, küünarnukid ja käsi) marraskil ja õlg valutas; rattal hakkas spidomeeter tõrkuma ja hiljem tuli lahti esiporilaua kinnitus. Tõin siis kiiruga esmaabikastikese, mis mu kotis oli (olin just Haanjas pannud kergesti kättesaadavasse kohta, kuna Küllil oli nina verd jooksma hakanud) - Tuuli ise oli selle komplekteerinud - ja selles leiduvada Tuuli siis ise ka puhastas ja ravitses end suti. Võib öelda, et shokk oli suurem, kui valu. Uuesti ratastel olles juhtisime mõlemad juba ettevaatlikumalt ja varsti tulid meile vastu Reigo ja Janek autoga - nad olid muretsema hakanud, kuna ka ülejäänud seltskond polnud veel Rõugesse jõudnud (nad olid poole tee peale meid oootama jäänud). Sõitsime siis edasi &Oouml;öbiku oru poole, Reigo & Jank läksid otsisid ülejäänud seltskonna ka ülesse ja peagi oli kogu matkagrupp koos Ööbiku orus kiigel. Seal pidasime v&aum;ikese pikniku. Edasi sõitsime Rõugest läbi ja võtsime suuna Krabile. Reigo ja Jank'i ülesandeks jäi toiduaineid osta. Krabis külastasime kohalikku kõrtsi. Meie Jaanusega mängisime karoonat, teised uhasid kohe edasi Paganamaale. Kui meie Jaanusega sinna jõudsime, avanes sealt imeilus vaade - vaatetornist aga veel parem. Piiriäärse Liivajärve mõnusid nautisid esialgu hakkajamad. õhtuks valmis teatav kogus riisiputru. Kui see söödud oli, siis mängis rahvas kaarte ja laulis päris ööni - siis käidi veel korra vaaatetornis ja seejärel vaatas igaüks kuhu telki magama sai.
Voh! Rohkem ei viitsi.
PÄEVAL PAISTAB PÄIKE ÖÖSEL KUMAB KUU ISE OLEN VÄIKE, KUID MU JÕUD ON SUUR!On hommik. On päike. On kuum. jne...
Oleme Pühajärvel. Aga eile olime : Krabi - Lüütsepa - Varstu - Mõniste - Varstu - Vana-Roosna kirik (piknik) - Tsooru - Kruusatee - Järv - Antsla - Pillerpall - Vana-Antsla - Kuldre-teerist - Kuldre - Sangaste -- ning siis jäi 21 km. Otepääni. Ja kõik olid väsinud ja saabus öö. Aga meie, vaprad hinged ei lasknud end sest kõigutada, keegi eikadunud rajalt ja me jõudsime Pühajärvele, kus ootas meid armas õhtusöök. Ja siis me õgardasime (?) ja nii lõppeski me päev.
Kuid kõige tähtsam :
Mis tegema n¨¨d pean, kas olen teinud vea, kui uskusin, et jääd mu juurde siiski. Kas suudan leida teed, on lahendusi veel? Kas saabuda võib päev mil näen sa minu juurde jääd. Oõu jee!
Tuuli:
"Mis tegema nyid pian ... ooh jeeh"
Veel eilsest päevast:
Eelmisel õhtul lepiti kokku, et hommikul minnakse torni
päikesetõusu vaatama. Kell 5.30 helisesid kaks
äratuskella aga keegi ei liigutanud...Hiljem õeldi, et
kõik ootasid, et mina neid ülesse läheks ajama.
Tõenäoliselt ma tõesti lubasin midagi taolist teha aga
kell 530 hommikul oli isegi telgis külm, mis siis veel väljas
oleks olnud. Igatahes päikesetõus jäi vaatamata.
Äratus oli (umbes) kell 8.30. Kõik olid üsna uimased.
Hommikuks sõime jälle näpuotsatäie riisi-konservi
segu ja muud ei midagi. Ühesõnaga kõigil jäid
kõhud tühjaks. Seega plaanisime
lõunasõõgi varem teha - Mõnistes. Poisid
jäid pärast hommikusööki veel kohmitsema ja
tüdrukud läksid nõusid pesema. Paraku venis aga
nõude pesemine oodatust pikemaks, kuna sellele järgnes Eneli
juhendamisel ujumise algõpetuse kursus ülejäänud
kolmele. Meil igatahes oli lõbus.
Lõpuks kell 12.00 paiku hakkasime siiski sõitma. Sihiks
Mõniste talurahvamuuseum ja Antsla.
Krabist keerasime esmalt Varstu peale. Sõitsime veidi aega
mööda kruusateed, kui keegi avastas metsavahel pohlad ja
mustikad. Loomulikult tehti kohe pisike peatus. Jaanus aga ei suutnud meie
tempoga kaasas püsida ja kihutas ees minema. Veidikese väntamise
pärast jäi aga meie teele ette autopood ja loomulikult tegime me
jälle pisikese peatuse. Ostsime juua (piima ja viina) ja
jäätist ning kõnelesime külarahvaga törtsu
juttu. Kuuldavasti olevat üks heledapäine noormees külast
läbi kihutanud. Meil süda rahul - Jaanus on õigel teel.
Autopood sõitis minema ja meie hakkasime teda jälitama.
Jõudsime Lüütseppa. SElgus, et seal elas Eneli vanaemaja
onu. Kedagi kodus polnud (onu oli ju autopoes) aga pole ullu, majataguses
tiigis võib ju ujuda küll. Tiiki nähes pooled meist
iseenesest mõistetavalt loobusid ujumisest. Tegemist oli hästi
väikese jääkülma eega auguga, mis tundus sügav.
Eneli ja Martin ja Anton aga hüppasid sellegipoolest vette igast
asendist ja igast kohast. Eneli ligi 5-6m kõrgusest tornist. HULL!
Järv ja onu üle vaadatud jätkasime teed - kruusateed.
Jõudsime Varstu. Teispool Varstut, asula piiril juhtus väike
aktsioon - Kati pidurdas, mina sõitsin talle tagant sisse ja
mõlemal suksud külili :( Kati pidurdamise põhjus oli
traagiline. Suksul esimene kumm täidsa sodi. Välimine kaasa
arvatud. Anton ja Eneli parandasid ratast, meie Katiga vaatasime kohaliku
kõrtsi üle. Päris lahe koht - piljard ja puha. Sokolaad
ja õlu kah abiks. Kusjuures Saku Pilsner maksis ainult 7 EEK. Eneli
ja Martin käisid veel kohalikust shopist õli ostmas.
Õlitasime siis nii endid kui rattaid ja olime valmis sõitma.
Mõnisteni jäi 3 km. Saime rattad vaevu
põpõrlema, kui juba sõitis Reigo & Jank'i auto vastu.
Jaanus koos rattaga peal. Tüübid rääkisid, et
M&otide;nistesse pole mõtet minna - muuseum on nii või
teisiti kinni. OK, läksime siis hoopis Antslasse.
Autosõitjatega pidimekokku saama enne Antslat järve
ääres. Vahepeal oli asfalttee. Olimegi juba unustanud, milline
mõnu on sõita normaalsel teel. Edaspidi püüdsime
orienteeruda vaid asfaldile. Eneli küll hoiatas, et pärast
Tsoorut tuleb 3-4 km veel kruusa. No mis seal ikka, selle ikka kannatab
välja. 3-4 km kaugusel Tsoorust aga ei paistnud tee kuidagi
lõppevat. Eneli juba arvas teadvat, kellest õhtul shnitsel
tehakse. Äkki kostus metsast vile. Selgus, et Jank ja Reigo olid juba
liiga vara natuke vale järve ülesse leidnud. Meid see ei
seganud. Meie läksime ikka edasi, lootuses, et ükskord algab
asfalt. Asfalt tuleb ükskord niikuinii. Lõpuks ei pidanud me
enam vastu. Võtsime julguse kokku ja küsisime talust
täpselt järele, et kaua veel ? Vastus oli kergendav. Vähem,
kui kilomeetri pärast lõpeb kruus. Palusime siis peremehelt
veel ka tiba vett ja vaatasime tema rebase jälgi ajavat nine meie
suhtes apaatset koera, ning seejärel ajasime jälle pedaalid
tuliseks. Peagi jõudsimegi selle õige järve juurde.
Mingil imeväel oli ka George & Co selle järve ülesse
leidnud. Kes tahtis, see ujus. Õppiv kolmik aga keeldus oma
õpetaja Eneli stiilipuhta esitusega konkureerimast. Järve
ääres võeti vastu ka konkreetne otsus. Kuna auto
seltskond oli kindlalt nõuks võtnud ööbida
Pühajärve ääres , siis pidime meiegi sellega leppima.
Ausalt öeldes ega algul ei tundunudki see nii hullumeelne plaan.
Kuigi hiljem selgus, et hull mis hull...